REEGLITE SELGITAMINE
Algul seletatakse lapsele, mida temalt oodatakse ja missugust käitumist soovitakse. Tuleb hoolt kanda, et reeglid oleksid piisavalt lihtsad ja et laps neist kindlasti õigesti aru saaks. Harilikult annavad kasvatajad liiga üldjoonelisi õpetusi, kontrollimata, kas lapsel on asi selge. Samuti tuleb lapsele seletada, mis ühel või teisel kombel käitumisele järgneb, mille eest ta tasu saab, mille eest teda karistatakse. Tasu andmise ja karistamise üle võib lapsega nõu pidada ja selles suhtes kokku leppida, kuid seda tuleb teha aegsasti. Kui karistamise aeg on juba käes, siis ei tohi enam kaubelda.
Reeglite selguse nõue tähendab sedagi, et kriitika ja kiitus tuleb teineteisest lahus hoida, neid ei tohi esitada koos. Tavaliselt kiidetakse last nõnda: "Selle sa tegid juba üsna hästi, aga teine asi ei tulnud sul veel nii ilusasti välja, püüa sedagi paremini teha." Sel kombel aetakse etteheide ja tänu segi.
Niisamuti tuleb teineteisest lahus hoida laps ja tema käitumine. Kui soovitakse mingit käitumisviisi mõjutada, siis tuleb esile tõsta toimingut, mitte last, ja niisamuti mõistetakse hukka lapse käitumine, aga mitte laps. Talle ei maksa öelda: "Oled tubli poiss", vaid ikka nõnda: "Olid tubli, et sa mänguasjad põrandalt kokku korjasid." Samuti pole mõistlik nõuda: "Ole korralik!", sest tõenäoliselt ei saa laps igas olukorras aru, mida vanemate meelest see korralik olemine tähendab. Kui midagi soovitakse, siis tuleb soov esitada täpselt, et laps saaks olukorrast kujundada nn kognitiivse struktuuri, nii et ta saaks olukorda analüüsida ja tõlgendada ja oleks siis võimeline õigesti talitama.
Et kogu kasvatuse eesmärk on õpetada last ennast kontrollima, asendada väljastpoolt juhitav käitumine tema enda kontrollitava käitumisega, siis tuleb talle reeglid arusaadavaks teha ühetähenduslike põhimõtete varal ning ühtlasi seletada põhjusi, millel need reeglid rajanevad. Nende abil saavad lapsed kujundada käitumisstandardeid oma käitumise hindamiseks.
See omakorda rohkendab lapse teadmisi moraali kohta ja võimaldab moraaliküsimusi iseseisvalt hinnata. Käitumise suunamiseks ei ole siis enam vanemaid vaja, vaid laps käitub oma standardite kohaselt. Tasuks on talle heameel, mida ta kogeb, nähes et ta on võimeline täitma endale seatud nõudeid. Soe tähelepanek tugevdab tema eneseväärikustunnet. Vanemad võivad nüüd konkreetse tasu asemel lapsele öelda, et nad on tema üle uhked ja peavad temast lugu.
Allikas:Keltikangas-Järvinen L. (1992). Agressiivne laps. Tallinn:Koolibri.